Kuidas HIV-teste tehakse?

HI-viirust on organismis võimalik kindlaks teha inimese verd uurides. Kõnekeeles nimetatakse seda HIV-testimiseks. Tavaliselt võetakse verd veenist ja saadetakse proov spetsiaalsesse laborisse, kus seda vastavate meetoditega uuritakse. Kuna esmane positiivne tulemus võib teatud üksikutel juhtudel osutuda valepositiivseks (näiteks ägeda viirushaiguse põdemise järel või mõne süsteemse haigusega inimesel, või lihtsalt seetõttu, et ükski testsüsteem ei ole kunagi 100% täpne), kontrollitakse iga esmane positiivne tulemus täpsema meetodiga üle HIV-nakkuse referentslaboris.

Testimise protseduur on inimese jaoks suhteliselt lihtne. Näiteks AIDSi nõustamiskabinettides kulub vereproovi võtmiseks ja nõustamiseks aega umbes 20 minutit. Tavaliselt saab testi vastuse teada kolme tööpäeva jooksul.

Kiirtestimine

Lisaks laboris veenivere uurimisel on HIV-nakkust võimalik kindlaks teha ka sõrmeotsa vereproovist. Seda nimetatakse kiir- ehk ekspresstestiks ja selle puhul saab vastuse teada juba mõne minutiga. Kiirtestimine tähendabki seda, et vastuse saab teada peaagu kohe, ning mitte seda, et nakatumist on võimalik teha kindlaks kohe pärast selle asetleidmist.

Kiirtestid on sama täpsed kui veenivere uurimine. Peamine erinevus veenivere uurimisega seisneb aknaperioodi pikkuses. Kuna kiirtest "tunneb" veres ära vaid HIV-vastaseid antikehi ning mitte viirust ennast, siis peab nakatumisest olema möödas vähemalt 10-12 nädalat, et testi vastus oleks usaldusväärne.

Mujal maailmas kasutatakse HIV-vastaste antikehade tuvastamiseks inimese organismis ka süljeproovi, kuid Eestis ei ole selline meetod veel rakendust leidnud. Süljeproovid ei ole nii täpsed kui vere uurimine.

Oluline teada:

• HI-viirust tehakse organismis kindlaks inimese verd uurides.
• Iga esmane positiivne tulemus kontrollitakse alati täpsema meetodiga üle.