Hepatiit B

B-hepatiiti põhjustav viirus (HBV) on nakkusohtlikum kui A-hepatiidi ja C-hepatiidi viirused. See levib eelkõige kaitsmata seksuaalvahekorra ajal sperma ja tupevedeliku kaudu, aga ka otsesel kontaktil nakatunud verega.

Kui palju B-hepatiidi sümptomeid esineb, see sõltub maksapõletiku tõsidusest. Mõnikord ei ole üldse sümptomeid - ainult üks kolmest B-hepatiiti põdevast inimesest märkab sümptomeid. Need võivad ilmneda alles kaks kuni kuus kuud pärast nakatumist: näiteks väsimus, iiveldus, gripitaolised sümptomid ja kõhuvalu. Mitu päeva pärast nende sümptomite ilmnemist võivad

nahk ja silmad kollakaks muutuda. Uriin näeb välja nagu seisnud tee (tume) ja väljaheide muutub väga heledaks (nagu pahtel). Need sümptomid võivad kesta paar nädalat kuni mitu kuud. Isegi pärast sümptomite kadumist võib väsimus kesta veel mitu kuud. Üheksal inimesel kümnest kaob viirus iseenesest. Ühel inimesel kümnest B-hepatiit aga ei kao ning kujuneb välja krooniline B-hepatiit. Need inimesed on nakkusohtlikud.

Krooniline B-hepatiit võib põhjustada maksa kärbumise ja maks ei tööta enam korralikult. Samuti võib lõpuks areneda maksavähk. Teistel inimestel võib viirus organismi alles jääda, kuid püsida soikeseisundis. Tavaliselt neil sümptomeid ei esine, kuid nad on viirusekandjad ja seega nakkusohtlikud.

B-hepatiiti on võimalik diagnoosida lihtsate vereanalüüside põhjal arsti visiidi käigus. Lisaks võib arst teha täiendavaid analüüse maksahaiguse kindlaks tegemiseks. Kroonilise B-hepatiidi diagnoosi kinnitavad ja raviga tegelevad gastroenteroloogid ja infektsionistid (nakkushaiguste arstid). Haiguse ägedas faasis ravitakse ainult sümptomeid. Kroonilise B-hepatiidiga patsientide ravi eesmärk on saavutada püsiv viirusehulga vähenemine veres ja maksapõletiku või -kahjustuse ulatuse vähenemine.

B-hepatiidi vastu on võimalik lasta end vaktsineerida, et nakatumist vältida.