Otse elust

Kira, 36

Puutusin HIV-probleemiga kokku 13 aastat tagasi, kui sain teada, et minu mees on nakatunud. Diagnoosi kuulmise järel oli tunne, et elu on lõppenud - kõik plaanid ja unistused purunesid, sest tol hetkel ei olnud meil lapsi. Mõtlesin, et perekond ei saa olla täisväärtuslik ilma lasteta. Ent aeg möödus ja ma hakkasin teisiti mõtlema, sest ei kavatsenud oma meest hüljata. Ta on kõige kallim inimene minu elus ja tema haigus ei muuda seda.
Meie elus on palju juhtunud. Väga raske aeg oli viis aastat tagasi, kui mu kallis abikaasa peaaegu suri. Ta haigestus meningiiti ning tal oli vaid 14 tervet CD-rakku. Kuid ma palusin Jumalat ning tegin omalt poolt kõik, et ta tõuseks jälle jalule. Ta hakkas saama HIV-ravi ja nüüd on tema CD-rakkude näitaja 1050. See on väga hea näitaja, mistõttu juba rohkem kui kolm aastat ei ole arstid pidanud määrama tema viiruskoormust. Ta tunneb ennast hästi ja elab täisväärtuslikku elu.
Kõige tähtsam on mitte istuda käed rüpes, vaid uskuda ja soovida elada. Praegu on meil kõik hästi, hoolimata sellest, et minu mees on HIV-positiivne. Meil kasvab ilus tütar. Ta on juba 4,5 aastat vana ja täiesti terve. Ma tahan öelda kõigile, kellel on HIV, et nad ei heidaks meelt. Ei tohi alla anda ja oodata surma. Minu pere sai juba kord surmast jagu. Ma tean, et elame veel kaua koos, sest peamine on üksteist armastada ja rasketel hetkedel toetada. AIDS – see ei ole surmaotsus!

Oleg, 30

Kõik algas 2001. aastal, kui mul diagnoositi HIV-nakkus. Kuigi tol hetkel oli raske öelda, et midagi algas... Vastupidi, tundus, et kõik on lõppenud. Elu, mida ma armastasin kõige rohkem... Hirm saada kellegagi lähedaseks... Suur murekoorem langes mu õlgadele. Kuid mul ei õnnestunud isegi korralikult hirmu tunda ning enesehaletsuses vaevelda. Toimuma hakkasid esimesed "võrdne-võrdsele" kohtumised, kuigi me ei arvanud, et suudame aidata üksteisel olukorraga leppida ja oma elus midagi muuta.
Viimase üheksa aasta jooksul on kõik nii palju muutunud, et sellest võiks kirjutada seiklusromaani. Praegu tegelen koos oma sõpradega teistele HIV-positiivsetele inimestele teenuste osutamisega professionaalsel tasemel. Loodud on HIV-positiivsete inimeste organisatsioon, mille peamine eesmärk on erinevate tegevuste elluviimine, mis on suunatud HIV-ga elavate inimeste elukvaliteedi parandamisele. See tähendab ka minu ja mu sõprade elu parandamisele. Mu sõbrad on inimesed, keda ma ei tunneks, kui ma ei oleks omal ajal osutunud HIV-positiivseks.
Ma ei taha väita, et olen HIVi üle õnnelik. See oleks vale. Ma kirjutan sellest, et inimene, kes on HIV-probleemiga kokku puutunud, saab muuta mitte ainult haiguse kulgu, vaid ka oma elu. Minu elus on armastust ning minu staatus ei suuda seda mõjutada. Tahan tänada kõiki, kes toetasid ja toetavad mind päevast päeva.

Vova, 28

Miks ei saa lihtsalt elada ilma HIV-ita ja nautida elu? Vaja on vaid pidevalt meeles pidada, et see võib puudutada ka sind! Võin öelda, et ei ole midagi häbiväärset selles, et oled HIV-i nakatunu! Ei ole vaja häbeneda! Sa pead teadma, uskuma... ja alati lootma parimat...

Anna, 25

Sain sellel suvel teada, et olen nakatunud HIV-i. Ma olin šokis, käed värisesid umbes kuu aega, ma ei saanud magada, ei tahtnud elada... Aga lõpuks mõistsin, et elu läheb edasi ning see võib olla sama täisväärtuslik kui seni. Tuleb lihtsalt ennast ning ümbritsevaid inimesi rohkem armastada. Hakkasin üldse rohkem hindama elu ja kõike, mis mind ümbritseb. Ei, ma ei ole õnnelik, et nakatusin HIV-i. Kuid midagi ei saa muuta, mul jääb üle ainult elada.

Lena, 22

HIV ei ole surm, vaid krooniline haigus. Surm varjab ennast kuskil kõikide jaoks, hoolimata sellest, kas sa oled nakatunud või mitte... HIV - see ei ole põhjus panna oma elule punkt. See on võimalus oma elu ümber mõtestada ja mõista, kui tähtis on teha head teistele inimestele ning lõpetada narkootikumide tarvitamine. Ja siis tekib võimalus omada perekonda, lapsi ja kõike, mida elu kingib.

Olja, 27

Algul tundus, et elu on möödas. Ma arvasin, et ei saa kunagi abielluda. Aga nüüd on mul lootus. Ma arvasin, et ei saa sünnitada lapsi. Nüüd ma tean, et saan sünnitada ja elada, nagu tavalised inimesed. Ma usun, et arstid leiavad ravimi. Ma tõesti tahan peret luua ja lapsi sünnitada. Ma hoolitsen oma tervise eest. Kord kolme kuu jooksul teen vereanalüüsi, et teada oma immuunseisundit. Kui see on madal, siis püüan seda turgutada, sest ma tahan elada ajani, mil leitakse ravim, mis suudab HIVi välja ravida. Ma ei kaota lootust.

Vika, 26

Me peame edasi elama ja nautima igat päeva. Ja üldse, peame unustama sõnad "vihkan kedagi ... millegi eest". Me ise ehitame oma elu ja valime oma tee.

Tatjana, 26

Minu jaoks on HIV lihtsalt diagnoos. Ei tol ajal, kui sain sellest teada (10 aastat tagasi), ega ka täna, ei tunne ma mingit piinlikkust, et olen HIV-positiivne. Alustasin ravi neli aastat tagasi. Ma ei näinud selles probleemi, sest teadsin, et varem või hiljem pean ravimeid võtma hakkama. HIV-iga elamise ainus negatiivne külg on hirm oma laste pärast. Kahjuks, hoolimata informatsiooni kättesaadavusest, arvavad veel paljud, et HIV on "väljatõugatute" haigus. Ma kardan, et kui keegi saab lasteaias teada minu HIV-staatusest, siis see mõjub minu lastele.

Sven, 27

Aastaid pärast seda kui sain teada oma diagnoosist, võin hoolimata sellest, et see kõlab paradoksaalselt, öelda, et kui seda ei oleks minuga juhtunud, siis ma oleksin täna arvatavasti juba surnud. Alludes inimese tugevaimale instinktile - enese alalhoidmisele, ning võttes omaks HIV-diagnoosiga elu reeglid, siis mitte ainult mina, vaid ka mu elu muutus paremaks. See, mis juhtus ja mis on! Sõbrad, kõik ei ole nii halb, kui tundub!

Igor, 36

Teatise testi tulemusega sai mitu aastat tagasi ning selgus, et mul on HIV. Ma olin segaduses ja hirmunud, ei uskunud, et see võiks juhtuda minuga. Arvasin, et minust saab eluheidik. Arvasin, et lähedased inimesed, sõbrad ja kolleegid pööravad mulle selja, et nad lakkavad mind armastamast ja hakkavad kartma. Mõtlesin, et olen oma elule kriipsu peale tõmmanud ja võin varsti surra. 
Ühel hetkel tekkis mul terve hulk küsimusi. Oli raske mõista, millest alustada. Nüüd ma tean, et sellistel inimestel nagu mina, on aega, et vastata kõikidele nendele küsimustele, ja on inimesi, kes on valmis mind aitama. Need inimesed on arstid ja sellised nagu mina - inimesed, kellel on HIV.
Ma elan HIV-iga juba 18 aastat. Jah, mu elu on muutunud, aga elu koosnebki pidevatest muutustest. HIV korrigeerib plaane, kuid ei hävita unistusi, armastust, õnnelikku perekonda, karjääri, lapsi ja sõprust. Maailmas on 35 miljonit inimest, kellel on HIV, Eestis on 7000 HIV-positiivset. Ja igaüks esitas endale samasuguseid küsimusi ning paljud neist, sealhulgas minu kolleegid ja sõbrad, leidsid enese jaoks vastused.

Denis, 28

Kui ma läksin HIV-testi tulemust teada saama, kõlas selle vastus nagu surmaotsus. Ühe hetkega varises maailm kokku, kõik ümberringi muutus mustvalgeks. Ma mõtlesin sellest, mis saab edasi – milleks elada, mul ei ole mingit tulevikku. Kuid ma kohtasin inimesi, kes toetasid mind rasketel hetkel.
Nagu mina, olid ka nemad HIV-positiivsed. Nad olid õnnelikud, rõõmustasid elu üle ja aitasid inimesi minusuguseid inimesi. Sain teada, et on olemas ravi, mille abil võin kaua elada. Ja siis ma mõistsin, et HIV ei ole surmaotsus. Ma jäin samaks, ainult mu ellu lisandus veidi rohkem vastutust - vastutust enda ja oma lähedaste tervise eest. Ma tulin toime oma raskustega ja nüüd olen õnnelik: mul on kallis inimene, mu tütar kasvab ja mul on sõbrad.
Minu sõnum kõigile neile, kes alles said teada oma staatusest või ei suuda sellega leppida – HIV ei ole surmaotsus, ravi on kättesaadav ja elu läheb edasi!

Aleksandra, 25

Töötan konsultandina Eesti HIV-positiivsete võrgustikus. Kõige sagedamini tulevad inimesed seetõttu, et kardavad oma diagnoosi avalikuks saamist. Probleemid ja mured kuhjuvad ning inimesel on väga raske näha elu eredates värvides. Mina kui inimene, kellel on HIV, olen kindel, et kõige tähtsam on toetus ja mõistmine. Kõige raskem barjäär, mis takistab ravi, on psühholoogiline, seetõttu ei saa jääda ükskõikseks! Mulle isiklikult andis teiste toetus uue elu!


HIV-ga elavate inimeste elust võite põhjalikumalt lugeda Eesti HIV-positiivsete võrgustiku kodulehelt.