Mis on hiv?

Elu HIV-ga

Seksuaalsel teel levivad infektsioonid

Testi ennast

Kaitse ennast

Seksuaalsus ja suhted

Seksuaalelu häired

Seksuaalelu häiretest rääkides on kõige olulisem inimese enda seksuaalne kogemus, see, mida ta ise probleemina tajub. Peamiselt on need seotud murega, et ei olda võimeline seksuaalsuhteks soovitud viisil.

Kui paari seksuaalelus tekivad probleemid, arvatakse, et suhtega on midagi lahti. Levinud väärarvamus on, et tõelise armastajapaari vahel sugueluga seotud muresid tekkida ei tohiks. Siiski, nii nagu üldse elus, on ka paari- ja seksuaalsuhted pidevas muutuses. See tähendab, et kogeme seksuaalelus nii stabiilsust ja heaolu kui ka raskusi ja kriise. Võib olla, et vaid üks partneritest on millestki iseenda või kaaslase juures häiritud. Aga ka mõlemad võivad kogeda, et see, mis varem rahuldas, ei ole enam piisav ning igatsetakse seksuaalelus muutusi. Enne suhte lõpetamist on oluline teadvustada, et tegemist võib olla arengukriisiga. Kui see edukalt läbida, võib jõuda uuele tasandile. Tuleb meeles pidada, et kui seksuaalprobleemidest omavahel ei räägita, siis need vaid suurenevad ning lahendusteni jõudmine muutub aina raskemaks.

Väljapääs ebarahuldavast olukorrast seisneb sageli just abi otsimises. Eesmärk on välja selgitada, kas tekkinud mure on pigem meditsiinilist või psühholoogilist laadi. Selle põhjal saab valida parima lahenduskäigu.

Meeste probleemid

Mehe jaoks on tähtis mehelikkuse määraja sooidentiteet. See tähendab ka seksuaalset aktiivsust ning võimekust. Mehed võivad tajuda endale seatud kõrgeid ootusi, seda, et peavad üksi vastutama vahekorra õnnestumise eest. Kui aga selles vallas esineb häireid, ohustab see justkui kogu tema mehelikkust. Seksuaalsus ei ole ainus mehelikkuse määraja.
Enim levinud seksuaalseid düsfunktsioone, erektsiooni- ja ejakulatsioonihäireid kogeb erineval moel elu jooksul suurem osa meestest.

Erektsioonihäirete korral on erektsiooni saavutamine või säilitamine raskendatud või võimatu. Nende häirete taga võivad olla mitmed põhjused, kusjuures määrav võib olla mõni üksik tegur, aga ka tegurite rühm. Näiteks kroonilised haigused, traumad, operatsioonid, aga ka ravimite tarvitamine, suitsetamine ja sõltuvusainete kuritarvitamine. Samuti ei saa alahinnata psühhosotsiaalseid faktoreid, näiteks uut paarisuhet või probleeme suhtes, kõrgeid seksuaalseid ootuseid iseenda või partneri poolt, tugevalt väljendunud ärevust või pikalt kestnud stressi.

Erektsiooni nõrgendavaks põhjuseks on peetud ulatuslikku testosteroonivaegust, kuid erektsiooni tekkimine on hoolimata madalast testosterooni tasemest siiski võimalik.


Seemnepurske- ehk ejakulatsiooniprobleeme kogeb mingil eluetapil suurem osa meestest. Eeskätt on probleemiks enneaegne seemnepurse, aga ka selle hilinemine või puudumine. Sisuliselt on enneaegse seemnepurske puhul tegu olukorraga, kus seemnepurse toimub eelmängu ajal või peenise tuppe viimisel. Sageli seostatakse sedalaadi probleeme psühhogeensete põhjustega: soorituspaine, hirmud, varasemad või aktuaalsed psühhotraumad, paarisuhteprobleemid.
Probleemide komplekssuse tõttu on ka sekkumis- ja ravivõimalused mitmetahulised, hõlmates näiteks eluviisimuutusi, seksuaalteraapiat ja psühhiaatrilist ravi, füsioteraapiat ja suukaudseid või muul moel manustatavaid ravimeid.

Naiste probleemid

Naiste seksuaalprobleemidel võivad olla väga mitmekesised põhjused ja tagamaad. Märkimisväärne osa on psüühilistel teguritel, kuid vähetähtsad ei ole ka partner ning paarisuhe. Samuti võivad olla seksuaalprobleemide vallandajaks füüsilise tervisega seotud põhjused.
Sagedasemad mured naistel on seotud seksuaaliha, erutumise ja orgasmi ning seksuaalvahekorraga kaasneva valulikkusega.

Seksuaaliha vähenedes puuduvad tunded ja mõtted, mis väljendaksid seksuaalhuvi ning erutumise soov on olematu. Naissuguhormooni östrogeeni taseme ja suguiha vahel üldiselt seost ei nähta. Meessuguhormoonide tase naise organismis seevastu näib mõjutavat valmidust seksuaalvahekorraks.
Siiski ei ole inimese seksuaalkäitumine mõjutatud ainuüksi hormoonide tasemest, vaid paljudest isiklikest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest asjaoludest.

Erutumisprobleeme võib olla mitmeid. Näiteks ei koge naine tunnetuslikult erutumist, kusjuures säilinud on tupe niiskumine ja füsioloogiline reaktsioon. Teistpidi võib olla tegemist füsioloogiliste reaktsioonide puudumisega (ei ole suguelundite paisumist ega tupe niiskumist), kuid meeleline erutus on tunnete tasandil tekkinud.

Erutumisprobleemid on tihedalt põimitud seksuaalhuvi puudumisega. Paljud naised ei taju füsioloogilist erutusseisundit ning ka ravimiga saadud muutus füsioloogias ei too sellisel juhul kaasa muutust seksuaalse erutuse kogemises ega naudingus. Probleemide lahendamisel on oluline tähtsus seksuaal- ja psühhoteraapial, mida vajadusel kombineeritakse ravimitega.

Orgasmiprobleemide määratlemine ja mõõtmine on keeruline. Häirest saab rääkida vaid siis, kui see on probleem naise enda jaoks. Näiteks orgasmi ei ole saadud mitte kunagi üheski olukorras; orgasmi saamise võime on aja jooksul kadunud või nõrgenenud; orgasm tekib juhuslikult või selle saavutamine võtab muserdavalt kaua aega.

Orgasmiprobleemide peamised põhjused on psühhosotsiaalsed tegurid: stress, paarisuhteprobleemid, rõhuvad emotsioonid, varasemad seksuaaltraumad, valearusaamad seksuaalsusest, puudulikud tehnikad, ebapiisav kliitori stimulatsioon. Teatavatel ravimitel, näiteks depressiooniravimitel, on ilmnenud orgasme pärssiv mõju.

Valulik vahekord on üks tavapärastest günekoloogi poole pöördumise põhjustest. Valu võib esineda nii häbemepiirkonnas ja välimistel suguelunditel kui ka tupeavas ja sügavamal; nii vahekorra alguses, selle ajal või pärast. Nagu muude seksuaalsete düsfunktsioonide puhul, võivad põhjused olla ebaselged ja ravi keerukas ning põhineda individuaalsel lähenemisel. Ravis kombineeritakse vajadusel seksuaalnõustamist, psühhoteraapiat, vaagnapõhjalihaste füsioteraapiat ja ravimeid.

Madal seksuaaliha

Seksuaalsoovi puudumist ei saa alati käsitleta otsese probleemina. Probleemi olemasolu määratleb inimene oma isikliku taju alusel. Võib ka olla, et inimese huvi seksuaaltegevuste vastu pole kunagi oluline olnud ning tegemist on osaga tema identiteedist. Sel juhul on ilmselt tegemist aseksuaalsusega ning see ei vaja kuidagi korrigeerimist.

Vallalise inimese jaoks ei ole madal seksuaaliha üldiselt häiriv. Ta saab ise valida, kas ja kui sageli ta suguliselt läbi käib. Paarisuhtes võib partnerist väiksem seksuaaliha olla suur pingete allikas. Sageli süüdistab nõrgema libiidoga inimene ennast ja peab end probleemide allikaks. Tegelikult on vähe paarisuhteid, kus armatsemise sageduse soov kaaslasega täpselt ühtib.

Huvi seksi vastu ei saa peale sundida.

Seksuaalses mõttes ükskõikne inimene ei saa kirglikuks muutuda vaid tahtejõu või tehniliste harjutuste kaudu. Vastupidi, mida rohkem inimene tunneb survestamist iseenda või armsama poolt, seda enam huvi seksi vastu kahaneb. Kuigi seksitehnikate lihvimisest võib olla teatav kasu, siis tulemusteni jõutakse siiski kahe inimese läheduse tugevdamisega Vähese suguiha põhjused on rohkem psühholoogilist kui tehnilist või füsioloogilist laadi.

Ainuüksi erinevad eelistused suguelu elamise sageduses ei ole midagi erakordset ega viita tingimata probleemile. Siiski tasuks järele mõelda, mis minus endas ja paarisuhtes tegelikult toimub. Kas võib olla, et vähene või puuduv iha kõneleb millestki, mis vajab lahendamist kas iseendas või suhetes.

Parafiiliad

Parafiilia ehk normist kõrvalekalduv seksuaalne huvi või käitumine on psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonis nimetatud häire.

Tavapärasemalt kirjeldatakse järgmisi parafiiliate kategooriad:

  • pedofiilne häire – seksuaalne huvi laste vastu;
  • vuajeristlik häire – teiste inimeste intiimsete tegevuste piilumine;
  • ekshibitsionistlik häire – genitaalide eksponeerimine võõrastele;
  • froteristlik häire – võõraste puutumine või enese hõõrumine nende vastu;
  • seksuaalse masohhismi häire – enese alandada või piinata laskmine;
  • seksuaalse sadismi häire – teiste alandamine või piinamine;
  • fetišistlik häire – seksuaalseks huviks elutute objektide kasutamine või fookuse suunamine mittegenitaalsetele kehaosadele;
  • transvestistlik häire – vastassoo riietusesemetest seksuaalselt erutumine.

Igasugune ebatüüpiline seksuaalkäitumine ei ole veel psüühikahäire ning tegu ei ole vaimse haigusega.


Diagnoosimise aluseks peab inimene ise tundma oma seksuaalhuvi tõttu distressi, n-ö olema enesega hädas. Või siis peab tal olema selline seksuaalne ihalus või käitumine, mis põhjustab teisele inimesele psühholoogilist häda, viga või surma. Lisaks võib olla tegemist seksuaalkäitumise ihalemisega inimeste suhtes, kes seda ise ei soovi või pole ise võimelised andma selleks legaalset nõusolekut.